Seiklus hõbedaga algab I

Seiklus hõbedaga algab I

Tahan kirja panna selle, kuidas sai mu hõbedateekond alguse, üks minu suur seiklus, mis jätkuvalt rõõmu pakub.

Olen kohal – hõbeseppade juures

Pärast terve päev kestnud sõitu olen jõudnud kohale – väikesesse Poola külakesse, mis maastiku poolest meenutab Lõuna-Eestit, mõnes mõttes. Ainult metsa on siin rohkem (see pole maha raiutud) ja viljapõllud laiemad. Siia turistid naljalt ei satu. See on üks põhjuseid, miks Elzbieta ja Marek,  hõbeseppade paar, on oma suviseks elukohaks just Wola valinud. Siin saavad nad pealinna saginast puhata ja lasta hõbeehetel maavaikuses sündida.

Elzbieta ja Marek Nowaczyk koos Dzutaga

Elzbieta ja Marek Nowaczyk koos Dzutaga

 

Hõbeseppade töökoja hõrk nõgine lõhn

Marek avab ukse, et mulle töökoda tutvustada – minu kahe järgneva nädala õpipoisipaika. Astun sisse ja süda hakkab kiiremini lööma sealt vastu hoovavast hõngust… Mida see endast siis kujutab? Lõhnasegu nõest, gaasipõletist, küünlavahast, merevaigu lihvimisest ja muust sellisest. Hullupööra meeldiv lõhn – minu jaoks.

Silma hakkab palju kummalisi tööriistu ja paljud neist on ilmselgelt päris vanad. Ei mingit 3D tehnikat jms. Marek näitab jänesekäppa – selle abil on kullassepad-hõbesepad juba aastasadu tagasi oma töölaual metallipuru kokku pühkinud. Märkan nüüd, et hõbedatolm katab laudu tõesti. Siin-seal on hõbedaribasid ja -plaate.

Ainuke väga tänapäevane asi selles töökojas on muusikakeskus. Nagu hiljem  selgub, mängib see tööprotsessis olulist osa. Marek on õppinud konservatooriumis, kuid viiulikunstnikuks ei olnud tal määratud saada – tervis vedas alt. Klassikaraadio mängib töökojas hommikust õhtuni.

Lepime kokku, et töö algab järgmisel päeval kell 8, ja läheme õhtust sööma.