Seiklus hõbedaga algab II- salailm avaneb

Kell 8 hommikul tervitab mind juunikuises leitsakus  pererahva koer Dzuta. Avan päevinäinud tabaluku ja astun töökotta.  Kunagi on see olnud vana tallihoone ja paksud kiviseinad on põhjuseks, miks seal tundub esimesel hetkel liigagi jahe olevat. Kuid nagu järgnevad päevad näitavad, kaob rõskus kohe, kui tööle hakata. Soojuse ja rõõmu tekkepõhjus neil päevadel (ja praegugi) on lihtne ja peitub selles salailmas, mis minu ees järk-järgult avanemas on.

Hõbesepa tööriistad – tiiglid ja riiglid

Mõne aja pärast tuleb Meister – Marek. Klassikakontsert algab ka kohe – töö ja vile ikka koos.

Ta tutvustab töövahendid, ja neid on palju. Kõigele lisaks on nimetused mõistagi poolakeelsed. Seda keelt ma üksiti oskan, kuid mõistagi mitte vastavat terminoloogiat (praeguseks on asi nii, et tean paljude tööriistade nimetusi vaid poola keeles…). Tiiglid ja riiglid, valts, alasi, punslid, vasarad, põleti, viilid ja puurid, tangid ja käärid,  tangid ja käärid jne jne.

tange ja kääre on palju

tange ja kääre on palju

sepistamiseks

sepistamiseks

Sulahõbe

Siis alustame algusest – kuidas hõbedagraanulitest hõbedaplaate ja traati saada. Töö käigus tekkivad “hõbedajäägid” – ribad ja tükid, mis jäänud üle eelmiste ehete tegemisest  sulatatakse koos puhta hõbeda graanulitega . Sellele lisatakse ka vaske ning jälgitakse hoolikalt, et hõbedadaproov tuleks soovitule vastav – tavaliselt siis 925. Matemaatika…

Valamiseks kasutakse vormi (poola keeli wlewak).

Hõbe sulatatakse põletiga kuumutades tiiglis, mis on wlewaki hõlma alla pandud. Sest ka see peab hästi kuumaks minema.

hõbeda valamiseks

hõbeda valamiseks

Wlewak tahmatatakse küünlaleegiga eelnevalt korralikult üle. Muidu ei saa valatud hõbeplaati sealt enam nii lihtsalt kätte.

Meistrilt kuulen, et varaseim kirjeldus sellisest metallivalamisest pärineb kreeka mungalt Teofiliuselt, benediktiinilt. Kirja on see pandud X sajandil…

Ja siis läidab Meister põleti!

IMG_9073