Kalpa puu viljad

80d38bf91af40346f206d0b79f7d12c6

Puud on ka Indias pühad.

Üks pühadest puudest on Kalpa puu –

soovide puu,

elupuu.

Jumalate kuningas Indra istutas ta maale ühte oma viiest paradiisist.

Milline ta välja näeb?

Tema juured on safiiridest, puu tüvi teemantitest. Pärlid ja kaunid smaragdid ripuvad okstel. Tärkavad lehed on korallid, täiselujõus lehed tsirkoonid, küpsed viljad aga rubiinid…

 

HÕBEKÕRVARÕNGAD JA -SÕRMUS Kalpa puu viljad

rubiin, hõbe 925, hõbe 999

Kalpa puu viljad

 

siver earrings Kalpa Tree (ruby, silver 925)siver rings Kalpa Tree (ruby, silver 925)siver rings Kalpa Tree (ruby, silver 925)

 

silver ring Kalpa Tree (rubi, silver 925)silver ring Kalpa Tree (ruby, silver 925)silver ring Kalpa Tree (ruby, silver 925)

x x x

Libahunt ja hõbedane kuu

Teistsugune- tundmatu, kummaline.
Võõras, kes tuisusel talveööl meie ukse taha ilmub.
Väärt pelgust ja eemale tõmbumist.
Kuid pole kuradiga sõlmitud lepingut.
Pole müüdud hinge.
Lihtsalt vabade olendite tõugu, ja armastab kuud.
Ürgne.

Full-Moon-moon-15788198-2560-1920 (640x480)

„Me kõik oleme tulvil igatsust ürgse järele. See on kiusatus, mille vastu on vähe kultuurseks ja kombekohaseks peetavaid vastumürke. See on iha, mida meid on õpetatud häbenema. Oleme kasvatanud oma juuksed pikaks, et peita nende alla oma tundeõhetust. Aga sellegipärast varitseb ürgnaine ööd ja päevad läbi meie selja taga. Kus me ka ei viibiks, ikka luurab meid tema vari, mis ilmselgelt on neljajalgne.“ / Clarissa Pinkola Estes

libahuntlibahuntlibahunt

 

 

 

 

 

 

 

¤  ¤  ¤

Printsess Tamari kannud

Igal täiskuu varahommikul

Igal täiskuu varahommikul, enne kui esimesed päikesekiired üle mäeharja sirutuvad,  äratab Printsessi vaikne sosin. Mööda rohtunud rada ülesmäge minnes jõuavad neidised püha allikani. Hõbekannud vett täis ammutanud, sirutavad nad käed tervituseks  kahvatuva kuuketta poole ning asuvad läbi kastemärja rohu tagasiteele.

Sakartvelo on oma suure kuningatari – Tamari ootel.

Queen_Tamar

 

Printsess Tamari kannud – hõbekõrvarõngad ametüstidega

 

 

Sõnajalad ootel

 

Kohe-kohe süttivad lõkked ning taeva  väravad on valla.  Puud, linnud ja loomad on inimkeeli kõnelemas. Saabub aastaringi pöördepunkt – jaaniöö ja -päev.

Praegu aga on metsa all SÕNAJALAD ootel.

Kuuvalgel hõbedased, päikese käes kuldsed.

Lugematul arvul erinevaid rohelise varjundeid. Mõrkjas, isegi vänge lõhn, kui juhtud sõnajalavart murdma.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Sõnajalad hõbedas

hõbekõrvarõngad rohelise türkiisiga

kõrvarõngad rohelise türkiisiga

kõrvarõngad rohelise türkiisiga

 

 

Seiklus hõbedaga algab III

Hõbedast “prooviehted”

Kaks nädalat hõbeseppade juures on täis saamas – aeg on lennanud linnutiivul. Olen valanud metalli, valtsinud seda, saaginud, viilinud, sepistanud, poleerinud.

Teinud ehte või midagi muud, st proovitöö valmis, et see siis jälle hõbeplaadiks sulatada.

Prooviehted:

merekarbist kiviga sõrmus

tsirkooniga sõrmus

eebenipuuga sõrmus

vigursaagimine

hõbetäring

 

 

 

Ja proovitöödest saagu hõbeplaat:

IMG_8485

las sulada tules

 

Minu armsad esimesed hõbeehted

Mõne aja möödudes taipan, et mõned ehted on juba tõesti sellised, mida on kahju jälle hõbedaks sulatada. Mu esimesed armsad hõbeehted on ilmavalgust näinud.

jaspisega sõrmus

merevaiguga kõrvarõngad

 

merevaiguga sõrmus

 

Katsun iga hetke  ära kasutada, et meistritelt veel midagi õppida. Kuigi väljas on kuum suvi ja liivatee lõhnab.

IMG_8526

 

 

Seiklus hõbedaga algab II- salailm avaneb

Kell 8 hommikul tervitab mind juunikuises leitsakus  pererahva koer Dzuta. Avan päevinäinud tabaluku ja astun töökotta.  Kunagi on see olnud vana tallihoone ja paksud kiviseinad on põhjuseks, miks seal tundub esimesel hetkel liigagi jahe olevat. Kuid nagu järgnevad päevad näitavad, kaob rõskus kohe, kui tööle hakata. Soojuse ja rõõmu tekkepõhjus neil päevadel (ja praegugi) on lihtne ja peitub selles salailmas, mis minu ees järk-järgult avanemas on.

Hõbesepa tööriistad – tiiglid ja riiglid

Mõne aja pärast tuleb Meister – Marek. Klassikakontsert algab ka kohe – töö ja vile ikka koos.

Ta tutvustab töövahendid, ja neid on palju. Kõigele lisaks on nimetused mõistagi poolakeelsed. Seda keelt ma üksiti oskan, kuid mõistagi mitte vastavat terminoloogiat (praeguseks on asi nii, et tean paljude tööriistade nimetusi vaid poola keeles…). Tiiglid ja riiglid, valts, alasi, punslid, vasarad, põleti, viilid ja puurid, tangid ja käärid,  tangid ja käärid jne jne.

tange ja kääre on palju

tange ja kääre on palju

sepistamiseks

sepistamiseks

Sulahõbe

Siis alustame algusest – kuidas hõbedagraanulitest hõbedaplaate ja traati saada. Töö käigus tekkivad “hõbedajäägid” – ribad ja tükid, mis jäänud üle eelmiste ehete tegemisest  sulatatakse koos puhta hõbeda graanulitega . Sellele lisatakse ka vaske ning jälgitakse hoolikalt, et hõbedadaproov tuleks soovitule vastav – tavaliselt siis 925. Matemaatika…

Valamiseks kasutakse vormi (poola keeli wlewak).

Hõbe sulatatakse põletiga kuumutades tiiglis, mis on wlewaki hõlma alla pandud. Sest ka see peab hästi kuumaks minema.

hõbeda valamiseks

hõbeda valamiseks

Wlewak tahmatatakse küünlaleegiga eelnevalt korralikult üle. Muidu ei saa valatud hõbeplaati sealt enam nii lihtsalt kätte.

Meistrilt kuulen, et varaseim kirjeldus sellisest metallivalamisest pärineb kreeka mungalt Teofiliuselt, benediktiinilt. Kirja on see pandud X sajandil…

Ja siis läidab Meister põleti!

IMG_9073

Seiklus hõbedaga algab I

Tahan kirja panna selle, kuidas sai mu hõbedateekond alguse, üks minu suur seiklus, mis jätkuvalt rõõmu pakub.

Olen kohal – hõbeseppade juures

Pärast terve päev kestnud sõitu olen jõudnud kohale – väikesesse Poola külakesse, mis maastiku poolest meenutab Lõuna-Eestit, mõnes mõttes. Ainult metsa on siin rohkem (see pole maha raiutud) ja viljapõllud laiemad. Siia turistid naljalt ei satu. See on üks põhjuseid, miks Elzbieta ja Marek,  hõbeseppade paar, on oma suviseks elukohaks just Wola valinud. Siin saavad nad pealinna saginast puhata ja lasta hõbeehetel maavaikuses sündida.

Elzbieta ja Marek Nowaczyk koos Dzutaga

Elzbieta ja Marek Nowaczyk koos Dzutaga

 

Hõbeseppade töökoja hõrk nõgine lõhn

Marek avab ukse, et mulle töökoda tutvustada – minu kahe järgneva nädala õpipoisipaika. Astun sisse ja süda hakkab kiiremini lööma sealt vastu hoovavast hõngust… Mida see endast siis kujutab? Lõhnasegu nõest, gaasipõletist, küünlavahast, merevaigu lihvimisest ja muust sellisest. Hullupööra meeldiv lõhn – minu jaoks.

Silma hakkab palju kummalisi tööriistu ja paljud neist on ilmselgelt päris vanad. Ei mingit 3D tehnikat jms. Marek näitab jänesekäppa – selle abil on kullassepad-hõbesepad juba aastasadu tagasi oma töölaual metallipuru kokku pühkinud. Märkan nüüd, et hõbedatolm katab laudu tõesti. Siin-seal on hõbedaribasid ja -plaate.

Ainuke väga tänapäevane asi selles töökojas on muusikakeskus. Nagu hiljem  selgub, mängib see tööprotsessis olulist osa. Marek on õppinud konservatooriumis, kuid viiulikunstnikuks ei olnud tal määratud saada – tervis vedas alt. Klassikaraadio mängib töökojas hommikust õhtuni.

Lepime kokku, et töö algab järgmisel päeval kell 8, ja läheme õhtust sööma.